Pettunud

 Pettunud inimkonnas ja maailmas. Lihtsalt jube on veeta kogu aeg neid päevi üksi. Pole kedagi, kes huvi tunneks või küsiks kuidas mul läheb. Olen tõesti nagu tuule kanda siin ilmas. Kõik sammud mida tahan teha, pean ise astuma. Pole kedagi kes toetaks või kõrval oleks. Olen kogu aeg ihu üksi. Ma ei teagi nagu miks see nii on. Kas ma tõesti ei leia inimesi või milles asi on. Kurb on lausa.