Hello there

Ma olen viimasel ajal mõtlema hakanud, et miks ma just niiviisi elan nagu ma elan. Ma elan suhteliselt vaiksel tänaval Tartu linnas. Elu on siin kuidagi kogu aeg ühteviisi. Planeerisin siis ülikooli astuda aga hakkasin mõtlema mille pärast ma seda teen. Kas lihtsalt selleks et ära elada? Kas selleks et mul oleks tulevikus lihtsam, kui mul on suurem sissetulek? See kõik teeb mind nii mõtlikuks. Paneb mõtlema kogu elu üle. See on siiski jäädav valik mis üsna noorelt juba tehakse. Mina muidugi olen juba 28-aastane. Ei ole 19 või 20. Peaksin ehk juba teadlikum olema sellest mida tahan teha. Seon igaveseks ennast selle riigiga? Ja valin eriala mida teen elu lõpuni? Teisalt, mida ma siis tegema peaksin? Ongi ju ainult üks tee=kool=omandada eriala=omandada erialane töö. Sest teine tee mida ma juba praegu omal nahal tean on klienditeenindajana töötamine kuni surmani. Olen alati enamat tahtnud, miks ma siis ei ole elevil ülikooli astumisest? Kõik see jätab mind külmaks. Aga äkki enam ei tekigi suurt erutust millegi üle. On lihtsalt iga ühel oma rada.