Vähemalt olen see aasta tubli olnud ja kätte võtnud oma tervise korda saamise. Võtan regulaarselt rohte ja tundub et on parem. Kuigi ma ei loodaks ainult sellele et rohud kõik korda teevad. Nii see ei ole lihtsalt. Ma tean seda väga hästi. Kuidagi tahaks lahti rebida end sellest mullist ja muuta oma elu järjekindlamaks. Tahaks hea meeleoluga tõusta ja teada et mindki ootab miski selles elus mitte vaid sihikindlatu liikumine kuskilt punktist a punkti b. Mul pole eesmärki mille poole sihtida ja selle nimel pingutada. Tundes end nii ebakindlana kõikide eluaspektide suhtes ilmselt muudabki kõik nii tühiseks. Miskit stiimulit, motiivi, motivatsiooni pole püsivalt.
Ma üritan vähemalt regulaarselt kirja panna enda päevakava ja elukava. Nähes et ma ei tee tõesti mitte midagi et parandada oma elujärge - mitte et mu praegusel elul oleks midagi viga- vastupidi kõik on tegelikult päris hea. Kuigi inimesed tihtipeale ei oska hinnata seda mis neil juba on vaid seda mida kõike pole. Kuid reaalsuses tuleb hinnata seda mis olemas on. Isegi väikestest asjadest tuleb tunda rõõmu. Mul on katus pea kohal. Mul on toas soe. Ja mõnus. Tunnen end vaid veidi üksinda aeg-ajalt. Nagu mahajäetuna. Justkui vaid mina üksinda olen siin maailmas. Muidugi nii see ei ole aga jah, vahel tekib selline igatsus millegi järele mida ei oskagi kirjeldada.
Kommentaarid
Postita kommentaar