Oi jah

 Täna mõtisklen selle üle kui kallis ikka elu Eestis on.. Üleüldse peaks kolima kuskile kus on odavam elada, inimesed on lahkemad jne. Tahaks lihtsalt kohvri pakkida ja siit ära minna.. Täna on mul selline tuju. Mida ma vahin siin ja igavlen ? Täiesti okei oleks siin elada kui elu oleks normaalsem. Aga nii ei ole paraku. Homme on mul, johhaidii, mingi tobe töövestlus jälle. Pole motivatsiooni sinna kohalegi minna, aga ilmselt ma lähen ja käin seal ära. Aga suurt midagi loota sealt ei ole mõtet. Kas ainult siin tekib minl mingi täielik lootusetuse tunne või on ka mujal riikides nii? Keegi ei oota sind suurt kuhugile, ei siin ega seal ja olgem ausad kedagi su elu eriti ei koti ka. Või no ütleme nii, et absoluutselt ei huvita mitte kedagi mida sa teed või mida sa ei tee. Ma olen solvunud, pettunud ja kops on üle maksa. Tahaks elada paremini ja tahaks tunda elust ka mingit rõõmu, vaimustust. Tahaks näha ilusaid kohti, aga alati napib selleks kas raha või võimalusi. Marru ajab lihtsalt. Õnneks on üks koht maamuna peal kus saab rahulikult oma ette olla, ja see on minu kodu. Sellepärast siin nii palju aega veedangi.Ei ole tahtmistki kuskile siit minna. Eriti kuskile töökohta kus virisetakse su üle ja muud sellist tobedat. Olen pettunud Eesti riigis ja tahaks siit minema minna. Ja ilmselt lähen ka. Ootan lihtsalt õiget momenti selleks. Ja siis lähengi ja jään.