So alone

Ending up alone in life. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole reaalselt mitte kedagi. Elan üksi, suren üksi. Vahest piinab see mind, vahest ei tee väljagi, aga üksindus piinab südant. Vahel ei tahagi enam kedagi, oma üksindusega harjunud. Ma olen nii üksi et miski ei too mu näole enam naeratust. Elan tülpinud elu. Olen tuim ja elutu, elutahe on nullilähedane. Elus pettunud inimene. Inimesi ei huvita ka, mitte kedagi ei koti kas sa elad või sured. Aga siit mõte. Elada ainult iseendale. Teha asju enda jaoks, enda pärast. Võibolla see ongi ainus mis teha saan. Kuigi vahel mõtted kipuvad olema halvad ja tuju ka kehva poolne, siis üritan siiski edasi elada ja leida midagi head igas päevas, mis on tegelikult õnnistus. Õnn, on et ma olen elus. Aga ja, mõte sellest et terve oma ülejäänud elan veedan üksinda ja suren üksinda. Vist tahangi üksi olla kogu oma ülejäänud elu. Nagunii see ainult minu elu ja ma pean sellest aru saama. Minu elu on minu elada ja minu teha, teha ainult enda järgi asju mis mulle meeldivad. Keegi ei takista mind enam, ei perekord, ei eks mees (R.I.P), ega muud asjaolud. Ongi naljakas et kui üks uks sulgub, avaneb justkui järgmine.