Niisama räägin

Mul justkui ainult mälestused, piinavad mind vahest. Kogu elu Itaalias ja kui ma üksi jäin. Ma arvan et kui ma tööle saan siis hakkan lihtsalt tuimalt tööd tegema ja olen kurb. Nagu mingi kummitus olen. Elu varises jalge alt ära ja praeguses elus olen lihtsalt liiga üksinda ja õnnetu. Ma tunnen seda sisemist tühjust mis mul on. Pole mitte kedagi. Pole mitte millegi nimel elada. Ma ei kujuta ettegi kui elaksin üksinda kuskil oma ette korteris nt, mida ma siis päevast päeva tunneksin. Ma võin ainult aimata aga ma ei usu et see on hea tunne. Täiesti maha jäetud inimene olen, nagu orvuke. Hale hakkab endast. Ja tegelikult on mul nii kahju sellest. Mul on kahju endast. Tunnen end nii läbi ja lõhki tühja inimesena. Mul pole suurt kedagi, elan üksinda kogu selle elu nii. Kurb on enda pärast. Ma ei leia motivatsiooni ka et midagi teha siin elus. Ainult meenutan oma kunagi elatud elu. Kooli ma ilmselt ei lähe ka kuna mul ei ole elu sees nii palju tahet et mitu aastat järjest kuskil midagi õppida et lihtsalt paber saada jne. Ma nagu tõeline luuser kellel pole mingit eesmärki ega pointi elada. Lihtsalt kahju on ja tahaks et elu oleks teistsugune.